25.03.2009. Mustkunst lastele: traagelniitidega Lembitu maagiline maailm (Postimees)

Mari Niitra, lastekirjanduse uurija

Postimees

Mustkunst on laste hulgas praegu tohutult populaarne. Mulle on jäänud koguni mulje, et algklassipoisid peamiselt trikitamisega vahetundides aega veedavadki.

Sestap on tore, et noortel mustkunstnikel Meelis Kubol ja Andel on olnud pealehakkamist kirjutada valmis esimene kodumaine mustkunstiraamat pärast taasiseseisvumist.

Vormilt ei kujuta raamat endast mitte käsiraamatut, vaid näpunäiteid seob tervikuks raamjutustus, mille peategelaseks on 11-aastane koolipoiss Lembit. Sel moel naelutab tekst ennast kohe suhteliselt kindla eagrupi külge.

Siinkohal aga tekib kohe küsitavusi: kogu Lembitu karakter, kõne ja käitumine ei mõju eelpuberteetikule omasena, pigem peab ta end üleval kui täisealine noormees, üligalantne ja sõnaosav pealegi.

Raamatu kirjanduslik pool mõjub mõneti amatöörlikult, tundub, et autorid pole suutnud oma sihtgruppi päris hästi tunnetada.

Ka stiil jätab siin-seal soovida, näiteks lk 26: «Kui jõulupidu oli lõppenud ja vanavanemad lahkunud, istus Lembit oma toas ning vaatas kingitusi üle. Kuigi ta tundis nende üle heameelt, oli ta õnnelikum toreda pereringis veedetud õhtu üle.»

Sellest katkendist ilmneb hästi tegelaste plakatlikkus ja skemaatilisus, nad ei mõju lihast ja luust inimolenditena, vaid meenutavadki pigem mingi õppeteksti näitlikke karaktereid.

Seda muljet võimendavad veelgi osa tegelaste (taotluslikult) isikuomadustele viitavad nimed nagu Ehmund, Uinu, Rädamant Raibert, alati skeptiline Neve Rever. Tegelaste sõnavõtud muutuvad aga sageli käsiraamatulikuks ülevaatekõneks (nt bussijuhi ja ajalooõpetaja jutustus mängukaartide ajaloost).

Ent olgu, kirjanduslikud kriteeriumid ei saa sedasorti raamatu puhul ometi ainumääravad olla.

Vaadakem siis trikke. Neid pakub «Lembitu maagiline maailm» laias valikus, nii algajale jõukohaseid kui päris keerukaid.

Kohati tundub mulle (aga jällegi, olen illusionismi alal täielik võhik!), et trikke oleks hõlpsam mõista, kui keegi neid näitaks, mitte aga ümber seletaks. Ent raamatu puhul on see paratamatu ning usun, et tõsise huvi korral saavad lapsed nende juhiste põhjal ka keerukamad trikid selgeks.

Ilmneb, et trikkide taga on enamasti füüsika, keemia ja mõistagi suure harjutamisega kujunev käteosavus. Mulle torkas pähe isegi mõte, et põhikooli loodusainete õpetajad võiksid oma aine vastu huvi äratamiseks mõne siinse trikiga lagedale tulla, et siis selle toimeprintsiip hiljem lahti seletada ning õpitavaga siduda. Küllap läheks hiljem nii mõnigi noor ülikooli reaalaineid õppima.

Positiivne on raamatu hariv moment: tutvustatakse optilisi illusioone, antakse ülevaade mustkunsti ajaloost jne. Ehkki viimase puhul jääb mulje, et tekst on kusagilt refereeritud, süüvimata jällegi sellesse, kuivõrd eeldatav adressaat sääraseid lõike lugeda viitsib.

Nii võib öelda, et mustkunstiraamatu miinuseks ongi sisu ja vormi kokkusobitamise konarused. Noor huviline aga leiab siit kindlasti mõndagi, millega kambajõmme pahviks lüüa.

Raamat
Meelis Kubo ja Ande
«Lembitu maagiline maailm. Eesti oma mustkunstiraamat»
92 lk
Atlex 2009

Allikas

Kommentaarid

Kommentaare ei ole veel - ole esimene!

Avalda arvamust - lisa oma kommentaar!

Nimi *

E-mail *

Kodulehekülg

.pri.ee priiks!
.pri.ee priiks!